Kas raadiotöötajate kutsehaigus?

Alari Kivisaar teatas 2008.a. novembris Kroonikale, et kannatab viimasel ajal nii uneprobleemide kui ka hooti esinevate peavalude käes. Nüüd on populaarne raadiohääl otsustanud läbida põhjaliku peaaju kompuuteruuringu.

«Panen oma pea korraks sinna purki ja eks siis näis, mida nad seal näevad,» pajatab Kivisaar

Tegu on kompuuteruuringuga, mida teostatakse magnettomograafiga. Viimane võimaldab tuvastada tervisehädasid juba nende varases staadiumis. Tegemist on tunnelikujulise aparaadiga, kuhu patsient uuringute ajaks sisse lükatakse.

Raadiohääl on kannatanud hooti esinevate peavalude käes umbes kümmekond päeva.

«See «ülakorrusel» vasardamine viimsel ajal on mind veidike ärevaks teinud,» räägib Alari ning lisab, et hiljuti tehtud puugi- ja neuroloogiuuringutest pole suuremat kasu olnud.

«Olen viimasel ajal siiski suht normaalselt hakkama saanud tänu arstide poolt välja kirjutatud rohtudele, kuid ega see päris normaalne olukord siiski pole,» räägib lähiajal kompuuteruuringuteks valmistuv mees.

Kas siin on tegemist “tavalise” haigestumisega või on see hoopis raadiotöötajate kutsehaigus?

Asi on selles, et kõrvaklapid tekitavad ka suurt elektromagnetvälja. Mida suurem on helitugevus, seda suurem on ka kiirgus!

Aga kahjuks on just kõrvade lähedal paiknevad (närvi)rakud väga tundlikud igasuguste kiirguste suhtes.

Kui Internetis oskuslikult googeldada, siis võib ilma vaevata leida õige mitmeid juhtumeid, kus diskor-raadiotöötaja on sarnase probleemiga silmitsi seisnud.

Üks neist on DJ Kevin Matthews (52) ja teine Bob Dumas (40).
Mõlemad tegid hommikusi saateid nagu Alarigi!

Bob Dumas’e lugu:

Kuigi tänaseks on operatsioonist möödunud vaid 6 kuud, tunnen end sellegipoolest suurepäraselt! Tegelikult ma isegi natukene häbenen oma head enesetunnet. Mõtisklen tihti, “Kas see on ikka normaalne, et keegi, kellelt äsja “pool” aju ära lõigati, nii õnnelik on!”

Aga tõsiselt rääkides võlgnen ma oma “uue elu” Preston Robert Tisch’i Keskuse arstidele, õdedele ja ka sotsiaaltöötajatele! Ning ka Jumalale, kellesse ma uskuma hakkasin. Ilma nende abi ja toetuseta, vaevalt ma tagasi raadiosse oleksin julgenud minna.

Bob Dumas

Minu jaoks oli see tavaline aprillikuu hommik. Päev nagu iga teinegi. Olin selles raadiojaamas (G105) töötanud peaaegu poole oma elust – kokku 15 aastat.

Meie hommikuprogramm – mida tegime koos Kristini ja Mike’iga – oli kestnud edukalt juba 2 tundi, kuid siis äkitselt kaotasin ma oma kõnevõime. Tahtsin rääkida, aga sõnad nagu ei tulnud suust õigesti välja. Muutusin rahutuks ja närviliseks. Mida rohkem ma püüdsin, seda hullemaks läks! Töökaaslased said aru, et midagi on väga valesti ja läksime koheselt reklaamipausile. 2-3 minuti pärast tundsin ma end juba normaalselt.

Peale saadet oli mul planeeritud kohtumine bossiga. Läksin sinna erksalt, kuid siis sündis minuga täpselt samasugune episood nagu ennegi. Seekord kestis see 4-5 minutit. Ma teadsin selgelt, mida ma öelda tahan, kuid ma lihtsalt ei suutnud seda väljendada. See oli ületamatu raskus.

Läksin koju puhkama. Mõni aeg hiljem ärgates oli olemine veelgi veidram. Mu naine – Lu – ütles, et me peame minema arsti juurde uuringutele, aga mina võitlesin ägedalt vastu. Mõne aja pärast ma siiski nõustusin.

Proovid ei näidanud midagi. Järgmisel päeval tehti mulle juba MRI– magnetresonantstomograafia. Istusin koridoris ja ootasin oma tulemusi, kui korraga oma perearsti samas majas sagimas nägin. Teadsin, et see ei saa olla hea märk. Ta tuli juurde ja arvas, et mul on ilmselt ajukasvaja. Selle jutu peale läks mu pilt totaalselt taskusse.

Läksime naisega kahekesi koju (kaks tütart olid sel hetkel kodunt eemal) ja lihtsalt nutsime seal mitu päeva järjest – need olid minu elu kaks kõige hullemat päeva. Ühel hetkel hakkasime me palvetama. Palusime Jumalalt nõu ja abi. Peale seda sain ma oma hirmudest üle.

Mu arstil olid head sõnumid! Maailma üks parimaid kirurge – Allan Friedman – elas meie piirkonnas! Operatsioon oli hädavajalik, sest tegemist oli anaplastic astrocytoma-tüüpi kasvajaga.

Alustasime raviga, tundsin ääretut tänulikkust nende inimeste vastu, kes minuga tegelesid.

Varsti saabuski kätte operatsiooniaeg. Lahe oli see, et ma sain selle kestel ise ärkvel olla! Tegelikult, alguses pandi mind küll magama. Aga pärast, kui kolju küljest oli midagi ära võetud, äratati mind jälle üles. Ma ei tundnud valu. Teadsin aga, et kui midagi valesti läheb, kaotan lisaks kõnele ka oma nägemise. Ja kurat võtaks, rääkimine on ju lausa minu töö!

Võimalike ajukahjustuste ärahoidmiseks näidati mulle pilte ja paluti nendel olevaid objekte kirjeldada. Samal ajal möllas dokor skalpelliga mu aju kallal!

Dr. Friedman stimuleeris mu erinevaid ajupiirkondi, et mõista, mis funktsioon tollel keskusel on. Kuna ajul ei ole silte küljes, pidi ta olema kindel, et ta ei opereeriks piirkondi, mis on seotud mu mõtlemise, nägemise ja kõnega. Nagu selgus, on iga aju erinäoline ja sellepärast paiknevad need “asjad” erinevatel inimestel teistes kohtades.

Kõige raskem oli pärast palatis ärgata. Ma ei tundnud end üldse hästi, kuid mind ümbritsesid head inimesed. Seal oli ka medvend Nick. Kuigi ta näeb välja nagu hästi karm chopperi-vend, on ta tegelikult väga lahe! Taastumine tema abita oleks olnud võimatu. Mind aitas ka üks tore õde, Tami Lloyd, kes rahustas mu närve enne operatsiooni ja hiljem aitas mind jälle käima.

Mul ei jätku nende kõikide inimeste tänamiseks sõnu! Kui arstid ja õed mulle raadiosse külla tulid, olin ma üleni pisarates. NEED inimesed päästsid mu elu! Ka sotsiaaltöötajad õpetasid mulle ja Lu’le, kuidas lastele sellest kasvajast rääkida ja mismoodi finantsidega toime tulla.

Mul on nii imeline elu, perekond ja töö. Peale diagnoosi saamist jätsin ma hoobilt maha suitsetamise (tossasin üle 20 aasta), hakkasin sporti tegema ja katsun tervislikumalt toituda. Isegi mu suhe Jumala ja perekonnaga on paranenud! Ka tööl on nüüd palju lõbusam ja meil on kõigi aegade parim reiting!

On hea teada, et minu hommikuprogramm on meie kandis kõige populaarsem, kuid veelgi parem on öelda, et ma pääsesin ajukasvajast ja jäin ellu!

www.KaitseOmaTervist.ee asutaja Mihkel Oja võttis Bob’iga ühendust ja informeeris teda, et ta peaks nüüd kõrvaklappidega ettevaatlikum olema. Bob lubas mõõtmised ära teha ja info tagasi saata.

Blogi aadress: http://blog.kaitseomatervist.ee



Kas see artikkel oli huvitav?

Sisesta oma e-postiaadress ja saad neid elutähtsaid uudiseid edaspidi oma e-postiaadressile täiesti tasuta.

Sedasi ei jää Sa olulisest informatsioonist ilma.


Sildid: , , , , , , , , , , , , , ,

Üks vastus postitusele “Kas raadiotöötajate kutsehaigus?”

  1. […] 12.03.2009: Kas raadiotöötajate kutsehaigus? […]

PALUME LUGEDA ENNE KOMMENTEERIMIST!
Et hoida kommentaarium puhtana ja huvitavana kõigile lugejatele, kustutatakse kõik postitused, mis on:

- Ebaviisakalt kirjutatud
- Teemasse mittepuutuvad
- Veiderdavad
- Läbivate suurte tähtedega
- Spämmivad

TÄNAME!

Kommenteeri


Vastutust välistav klausel