Postitused ‘ajukasvaja’ sildiga

Mobiiltelefon põhjustab ajuvähki?

Teisipäev, 17. märts 2009

Lauri Birkan
Õhtuleht

Mobiiltelefonidest tingitud vähiohtu on uuritud sadu kordi, kuid alles nüüd tulid Saksa telesaates ilmsiks kindlad tõendid, mis seostavad ajuvähi teket mobiilidega.

Saates “Report Mainz” tsiteeriti Euroopa keskkonnaasutuse direktrissi Jaqueline McGlade’i, kelle sõnul on neil nüüd tõendid, kuidas agar mobiiltelefoni kasutamine põhjustab ajuvähki.

Keskkonnaasutuse raporti “Bioinitiative Report” järgi ohustab ajukasvaja inimesi, kes rääkinud mobiiliga üle kümne aasta, umbes 460 tundi aastas. Seejuures märgitakse, et kui telefoni on hoitud ainult ühe kõrva ääres, siis suurneb haigestumisvõimalus kaks korda. Seda tõendavad usutlused ajukasvajaga patsientide seas, kes kinnitasid, et hoidsid mobiiltelefoni just sellel pea poolel, kus vähk avastati.

Keskkonnaasutus nõuab nüüd uusi ja põhjalikumaid uuringuid.

“Mobiiltelefonist lähtuvad elektromagnetlained avaldavad mõju inimrakkudele,” ütleb McGlade. “Nad segavad rakuprotsesse ja rakkudevahelist signaalidevahetust. Kui see toimub pikka aega, võivad need segajad vähki põhjustada.”

Eesti teadlased arvavad sama

Eesti teadlastele pole värskes raportis midagi uut. Juba kaks aastat tagasi rääkis TTÜ emeriitprofessor Hiie Hinrikus Sakalale Rootsis korraldatud uuringust, mis andis täpselt sama tulemuse kui keskkonnaasutuse värske uuring.

Aastaid mobiiltelefonide mõju uurinud ning selles valdkonnas Eesti tunnustatuimaks spetsialistiks peetava Hinrikuse arvates on mobiiltelefonide kahjulikkus ammu tõestatud. Ühtlasi ei usu ta ka uute telefonide väidetavasse riskivabadusse, sest inimorganismi mõjustab juba sellinegi kiirgus, mis on mobiiltelefonist lähtuvast tuhat korda nõrgem. “Sellega, et kiirgusel on mõju rakkudele, on nõustunud isegi mobiiltelefonide tootjad,” kinnitab Hinrikus.

Tänavu septembril taas Sakalas kirjutades märgib ta sedagi, et kõikvõimalikele teadusuuringutele hinnangu andmisel tuleb esmalt vaadata, kes on nende rahastaja.

“Viimasel ajal meediasse jõudnud uuringuid, mis tunnistasid mobiiltelefonid ohutuks, on telefonitootjate endi rahastatud,” räägib Hinrikus. Kuid näiteks TTÜ sellealastesse uuringutesse pole tema sõnul kaasatud ühtegi välispartnerit, rääkimata mobiilsideseadmete tootjatest või mobiilsideoperaatoritest.

“Oleme teinud lühiajalisi katseid inimestega, kellele on antud minutiline mobiilist lähtuva kiirgusega sarnane impulss,” selgitab Hinrikus. “Et impulss aju tegevust mõjutab, selles ei ole mingit kahtlust. Lihtsustatult võib öelda, et mõju on sarnane alkoholi tekitatavaga.”

Pärandus tulevastele põlvedele

Viimased uuringud näitavad, et mobiiltelefon võib põhjustada muutusi koguni inimese DNA-ahelas. See aga tähendab võimalust, et pärandame häda edasi oma järeltulijatele.

Muidugi saab sellele väitele kinnitust alles hulga aastate pärast.

Kuivõrd iseäranis vastuvõtlikud on kiirgusele lapsed, mõistab Hinrikus hukka ka mobiiltelefonitootjate ja -operaatorite rohked lastele suunatud reklaamikampaaniad.

“Niisugune tegevus on ebaeetiline,” arvab ta ega mõista, miks ei sekku siin ametkonnad, kes tervise eest hea peavad seisma. Ta arvab, et mobiili pole mõtet osta lastele enne, kui enam tõesti muul moel pole võimalik suhelda.

“Isegi kui WiFit (traadita internetti) majja panime, pidasime enne kõva arutluse maha,” räägib Hinrikus, kuid lisab, et viimaks jõuti siiski järeldusele, et säärast elektromagnetvälja on kõikjal juba piisavalt palju, et suurt vahet enam polegi. “Koopasse ju inimkond tagasi ei lähe,” nendib Hinrikus.

See aga ei muuda tema isiklikku arvamust: parem oleks, kui WiFit poleks.

Ka näiteks juhtmega mobiili külge ühendatud vabakäeseade toimib antennina, mis omakorda võib avaldada ajule suurematki mõju, kui telefoni kõrva ääres hoidmine. Sellise komplekti palju kiidetud ohutusse ei usu ka Ida-Tallinna haigla neuroloog Toomas Toomsoo.

Hinrikuse sõnul on paraku tüüpiline, et teadusuuringute vastu avalikkuses suuremat huvi ei tunta. “Miks, seda ma ei tea,” ütleb ta naerdes.

Kui mobiiltelefonide kahjulikkus lõplikult tõestatakse, toob see kindlasti endaga kaasa riiklikud piirangud. “Näiteks Prantsusmaal ei lubata alla 15aastastel lastel solaariumis käia, kuna on ju teada, et UV-kiirgus võib põhjustada nahavähki,” toob Hinrikus paralleeli.

Ema: turujutul pole põhja all!

Kolme lapse ema Ave räägib, et tema usuks ainult teaduslikult põhjendatud argumente, mitte turujuttu.

“Kui leitakse, et mobiiltelefonid võivad tervist kahjustada, peaks sellest rohkem rääkima, kuna inimesed ei oska ju ohtu karta,” arvab ta, aga senimaani pole ta ise oma lastele telefoniga rääkimise piiranguid kehtestanud.

“Loomulikult paneb selline jutt mõtlema, kuid täpselt nagu mikrolaineahju puhul räägitakse siingi kahjulikkusest tervisele, samas kui konkreetsed faktid puuduvad,” märgib Ave. Tema arvates tuleb aga kõike teha mõistusega. Ka mobiiltelefoni peaks kasutama just niipalju kui vaja, aga nii vähe kui võimalik.

Ave toob näitena oma kaks vanemat tütart, kes said mobiili juba esimesse klassi minnes. “Ma pole pidanud neile kunagi mingeid piiranguid peale panema, kuigi enamikul nende klassikaaslastel on igakuine rääkimislimiit,” ütleb Ave ja tunnistab, et seni on aidanud vaid omavahelisest kokkuleppest, et kuuarved ei ületaks 200–300 krooni. “See on aga puhtalt vastutuse küsimus.”

Ave kinnitusel on nii tema 16aastase Silja kui ka 13aastase Eliise kõigil klassikaaslastel mobiiltelefon olemas.

Blogi aadress: Ajuvähk ja elektromagnetkiirgus

Tervisele kahjulik kõrgepingeliin

Reede, 13. märts 2009

Kuigi aeg-ajalt ilmub meedias küll artikleid ja saatelõike elektromagnetkiirguse kahjulikkusest ning mõjust elusorganismidele, ei räägita sel teemal veel siiski piisavalt!

Näiteks viimane kõige laiem meediakajastus toimus 26. märtsil 2008.a. “Pealtnägija” saates:

Tallinna Vuti tänava elanikud kahtlustavad vähitekitajana elektriliini.

Saate sisu oli järgmine:

Tallinnas asuva Vuti ja Nirgi tänavate 25 maja elanikest kannatab või kannatasid 16 inimest erineva vähi vormi all, elanikud ise kahtlustavad vähitekitajana majade kohal kõrguvat kõrgepingeliini.

16 inimesest kaheksa on tänaseks surnud, vahendas ETV saade «Pealtnägija».

Kui 110-kilovoldine kõrgepingeliin 1959. aastal Vuti tänava eramute kõrvale kerkis, ei osanud keegi midagi karta.

«Ei, sellel ajal ei räägitud mitte midagi, sest kõik see oli veel võõras värk,» rääkis 50 aastat Vuti tänaval elanud Senta Vilo, kellel kolm aastat tagasi avastati vähk.

Kui vähktõppe haigestumine lühikesel tänavalõigul aastatega massiliseks muutus, vormistas Vuti tänava elanik kirjamees Hans Luik põhjaliku ülevaate kõrgepingeliini ajaloost ja tähendas üles kõik teadaolevad vähijuhtumid. Ka tema ise ja tema ema põdesid vähki.

Pensionäridest abielupaar Marje ja Ernst, keevitaja Endel, endine vagunisaatja Senta, literaat Hans, näitleja Tamara, autobaasi direktor Richard – kõik nad põdesid vähki.

Osa neist on tänaseks juba surnud, mõned veel võitlevad, mõni üksik on tervenenud.

Vuti tänaval elavad inimesed kahtlustavad, et peale inimeste mõjub magnetväli halvasti ka lemmikloomadele. «Siin ei ole ükski koer elanud majades oma normaalset koera elu lõpuni, vaid kõik surevad noorelt,» nentis Hans Luik.

Liinide hooldaja peab anomaaliat juhuseks

Vuti tänaval kulgevat üht pealinna olulisemat voolumagistraali haldav Eesti Energia tütarfirma OÜ Põhivõrgud liinide ekspert Väino Milt ütles, et Vuti tänava anomaalia on juhus.

«Ilmselt seal, kuna elamurajoon on 60ndate algul ehitatud, elavad eakad inimesed, see ei ole võib-olla võrreldav päris keskmise Eesti perega või inimesega. No mul on raske leida nagu seost,» lisas ta.

(KaitseOmaTervist märkus: Isegi 60-ndatel, kui liin juba ehitatud oli, tundsid elanikud selle kõrgepingeliini mõju oma tervisele.)

Milt märkis, et ta ei ole näinud ühtegi dokumenti, mis tõestaks kindlalt liinide magnetvälja ja vähi seost.

OÜ Põhivõrk mõõtmiste andmetel on magnetväli Vuti tänava liini all, mõõdetuna iga maja väravas, kuni 1000 korda allpool lubatud normi.

(KaitseOmaTervist märkus: Eestis kehtivad ülemõistuse kõrged normid. Näiteks Rootsis on need 1000x korda madalamad!)

Teadlaste arvamused jagunevad kaheks

Raadiofüüsika professori Hiie Hinrikuse andmeil ei ole pikaajalist kiirguse mõju sisuliselt uuritud.

Hinrikus rääkis, et moodne teadus on kahevahel vähi ja kiirguse vahelise seoses osas, aga selge on see, et elektromagnetväljad on Ülemaailmse Terviseorganisatsiooni vähki tekitavate faktorite teises grupis kui üks võimalik faktor, mis vähki võib tekitada. Samas võib tema sõnul lihtsalt leida ka teadlase, kes väidaks vastupidist.

Hans Luik küsis kaks aastat tagasi OÜ-lt Põhivõrk, miks vanade ja särisevate isolaatoritega maste ohutuma maa-aluse kaabliga ei asendata.

Firma tollane aredusosakonna juhataja Raine Pajo selgitas vastuses, et liini eluiga on 60 aastat ja see asendatakse aastaks 2020. Enne liini eluaja lõppu tuleks aga töid finantseerida huvitatud osapooltel ehk siis kohalikel endil.

(KaitseOmaTervist märkus: Elektrifirmad teavad täpselt, millised elektrikaablid on õhuliinidest ohutumad, kuid 8x kallima hinnavahe tõttu keelduvad nende kasutamisest. See ongi põhjus, miks võrreldes teiste riikide energiafirmadega on Eesti Energia ülemõistuse kasumis. )

Hind oli viis miljonit krooni kilomeetri kohta, mis tänaseks päevaks oleks aga veel kallim ja käiks kohalikele nii või teisiti üle jõu.

«Pealtnägija» kutsus asjatundjaid üles ühendust võtma ja selgitusi ning lahendusi kirjeldatud anomaaliale välja pakkuma.

Vastukaja sellele loole

Skeptikud arvad, et Vuti tänava puhul on tegemist pseudoprobleemiga, kuna vastukaaluks puudub kontrollgrupp, kus oleksid võrdluseks samasuguse sotsiaaldemograafilise (sh majandusliku) taustaga inimesed.

Kas sellest peab aru saama nii, et kui puuduvad andmed võrdluste tegemiseks, siis järelikult polegi probleemi olemas?

Väga mugav lähenemine.

Ma tahaks näha, kas mõni skeptik julgeb vähki põdevale Vuti tänava elanikule näkku öelda, et tema kasvaja on pseudoprobleem.

Vaevalt!

Ma sügavalt kahtlen selles.

Blogi aadress: http://blog.kaitseomatervist.ee

Kas raadiotöötajate kutsehaigus?

Neljapäev, 12. märts 2009

Alari Kivisaar teatas 2008.a. novembris Kroonikale, et kannatab viimasel ajal nii uneprobleemide kui ka hooti esinevate peavalude käes. Nüüd on populaarne raadiohääl otsustanud läbida põhjaliku peaaju kompuuteruuringu.

«Panen oma pea korraks sinna purki ja eks siis näis, mida nad seal näevad,» pajatab Kivisaar

Tegu on kompuuteruuringuga, mida teostatakse magnettomograafiga. Viimane võimaldab tuvastada tervisehädasid juba nende varases staadiumis. Tegemist on tunnelikujulise aparaadiga, kuhu patsient uuringute ajaks sisse lükatakse.

Raadiohääl on kannatanud hooti esinevate peavalude käes umbes kümmekond päeva.

«See «ülakorrusel» vasardamine viimsel ajal on mind veidike ärevaks teinud,» räägib Alari ning lisab, et hiljuti tehtud puugi- ja neuroloogiuuringutest pole suuremat kasu olnud.

«Olen viimasel ajal siiski suht normaalselt hakkama saanud tänu arstide poolt välja kirjutatud rohtudele, kuid ega see päris normaalne olukord siiski pole,» räägib lähiajal kompuuteruuringuteks valmistuv mees.

Kas siin on tegemist “tavalise” haigestumisega või on see hoopis raadiotöötajate kutsehaigus?

Asi on selles, et kõrvaklapid tekitavad ka suurt elektromagnetvälja. Mida suurem on helitugevus, seda suurem on ka kiirgus!

Aga kahjuks on just kõrvade lähedal paiknevad (närvi)rakud väga tundlikud igasuguste kiirguste suhtes.

Kui Internetis oskuslikult googeldada, siis võib ilma vaevata leida õige mitmeid juhtumeid, kus diskor-raadiotöötaja on sarnase probleemiga silmitsi seisnud.

Üks neist on DJ Kevin Matthews (52) ja teine Bob Dumas (40).
Mõlemad tegid hommikusi saateid nagu Alarigi!

Bob Dumas’e lugu:

Kuigi tänaseks on operatsioonist möödunud vaid 6 kuud, tunnen end sellegipoolest suurepäraselt! Tegelikult ma isegi natukene häbenen oma head enesetunnet. Mõtisklen tihti, “Kas see on ikka normaalne, et keegi, kellelt äsja “pool” aju ära lõigati, nii õnnelik on!”

Aga tõsiselt rääkides võlgnen ma oma “uue elu” Preston Robert Tisch’i Keskuse arstidele, õdedele ja ka sotsiaaltöötajatele! Ning ka Jumalale, kellesse ma uskuma hakkasin. Ilma nende abi ja toetuseta, vaevalt ma tagasi raadiosse oleksin julgenud minna.

Bob Dumas

Minu jaoks oli see tavaline aprillikuu hommik. Päev nagu iga teinegi. Olin selles raadiojaamas (G105) töötanud peaaegu poole oma elust – kokku 15 aastat.

Meie hommikuprogramm – mida tegime koos Kristini ja Mike’iga – oli kestnud edukalt juba 2 tundi, kuid siis äkitselt kaotasin ma oma kõnevõime. Tahtsin rääkida, aga sõnad nagu ei tulnud suust õigesti välja. Muutusin rahutuks ja närviliseks. Mida rohkem ma püüdsin, seda hullemaks läks! Töökaaslased said aru, et midagi on väga valesti ja läksime koheselt reklaamipausile. 2-3 minuti pärast tundsin ma end juba normaalselt.

Peale saadet oli mul planeeritud kohtumine bossiga. Läksin sinna erksalt, kuid siis sündis minuga täpselt samasugune episood nagu ennegi. Seekord kestis see 4-5 minutit. Ma teadsin selgelt, mida ma öelda tahan, kuid ma lihtsalt ei suutnud seda väljendada. See oli ületamatu raskus.

Läksin koju puhkama. Mõni aeg hiljem ärgates oli olemine veelgi veidram. Mu naine – Lu – ütles, et me peame minema arsti juurde uuringutele, aga mina võitlesin ägedalt vastu. Mõne aja pärast ma siiski nõustusin.

Proovid ei näidanud midagi. Järgmisel päeval tehti mulle juba MRI– magnetresonantstomograafia. Istusin koridoris ja ootasin oma tulemusi, kui korraga oma perearsti samas majas sagimas nägin. Teadsin, et see ei saa olla hea märk. Ta tuli juurde ja arvas, et mul on ilmselt ajukasvaja. Selle jutu peale läks mu pilt totaalselt taskusse.

Läksime naisega kahekesi koju (kaks tütart olid sel hetkel kodunt eemal) ja lihtsalt nutsime seal mitu päeva järjest – need olid minu elu kaks kõige hullemat päeva. Ühel hetkel hakkasime me palvetama. Palusime Jumalalt nõu ja abi. Peale seda sain ma oma hirmudest üle.

Mu arstil olid head sõnumid! Maailma üks parimaid kirurge – Allan Friedman – elas meie piirkonnas! Operatsioon oli hädavajalik, sest tegemist oli anaplastic astrocytoma-tüüpi kasvajaga.

Alustasime raviga, tundsin ääretut tänulikkust nende inimeste vastu, kes minuga tegelesid.

Varsti saabuski kätte operatsiooniaeg. Lahe oli see, et ma sain selle kestel ise ärkvel olla! Tegelikult, alguses pandi mind küll magama. Aga pärast, kui kolju küljest oli midagi ära võetud, äratati mind jälle üles. Ma ei tundnud valu. Teadsin aga, et kui midagi valesti läheb, kaotan lisaks kõnele ka oma nägemise. Ja kurat võtaks, rääkimine on ju lausa minu töö!

Võimalike ajukahjustuste ärahoidmiseks näidati mulle pilte ja paluti nendel olevaid objekte kirjeldada. Samal ajal möllas dokor skalpelliga mu aju kallal!

Dr. Friedman stimuleeris mu erinevaid ajupiirkondi, et mõista, mis funktsioon tollel keskusel on. Kuna ajul ei ole silte küljes, pidi ta olema kindel, et ta ei opereeriks piirkondi, mis on seotud mu mõtlemise, nägemise ja kõnega. Nagu selgus, on iga aju erinäoline ja sellepärast paiknevad need “asjad” erinevatel inimestel teistes kohtades.

Kõige raskem oli pärast palatis ärgata. Ma ei tundnud end üldse hästi, kuid mind ümbritsesid head inimesed. Seal oli ka medvend Nick. Kuigi ta näeb välja nagu hästi karm chopperi-vend, on ta tegelikult väga lahe! Taastumine tema abita oleks olnud võimatu. Mind aitas ka üks tore õde, Tami Lloyd, kes rahustas mu närve enne operatsiooni ja hiljem aitas mind jälle käima.

Mul ei jätku nende kõikide inimeste tänamiseks sõnu! Kui arstid ja õed mulle raadiosse külla tulid, olin ma üleni pisarates. NEED inimesed päästsid mu elu! Ka sotsiaaltöötajad õpetasid mulle ja Lu’le, kuidas lastele sellest kasvajast rääkida ja mismoodi finantsidega toime tulla.

Mul on nii imeline elu, perekond ja töö. Peale diagnoosi saamist jätsin ma hoobilt maha suitsetamise (tossasin üle 20 aasta), hakkasin sporti tegema ja katsun tervislikumalt toituda. Isegi mu suhe Jumala ja perekonnaga on paranenud! Ka tööl on nüüd palju lõbusam ja meil on kõigi aegade parim reiting!

On hea teada, et minu hommikuprogramm on meie kandis kõige populaarsem, kuid veelgi parem on öelda, et ma pääsesin ajukasvajast ja jäin ellu!

www.KaitseOmaTervist.ee asutaja Mihkel Oja võttis Bob’iga ühendust ja informeeris teda, et ta peaks nüüd kõrvaklappidega ettevaatlikum olema. Bob lubas mõõtmised ära teha ja info tagasi saata.

Blogi aadress: http://blog.kaitseomatervist.ee

Kompuutertomograafia ohud!

Teisipäev, 10. märts 2009

Tähtis!

15. veebruaril 2009.a. ETVs eetris olnud “Tervisesaates” esinenud Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige Margust Ulst, erialalt röntgenoloog, ütles välja järgmise:

“Inimesed on arvamusel, et kompuutertomograaf.., et kui mind ikka sinna torusse pannakse, siis saadakse kõik teada. Aga nad ei teadvusta endale seda, et kompuutertomograaf töötab röntgenkiirgusega. Ja igasugune selline kalk kiirgus on inimesele ohtlik. Nii et see tavaline kompuutertomograafiline uuring annab 300..400..kuni isegi 500 tavalise röntgenpildi kiirguskoormust. Ja seda endale tavaliselt ei teadvustata.

Kui pea valutab, mina tahan saada kompuutertomograafiat, ja sellele ei mõelda, et kunagi hiljem võib selle uuringu tulemusena ajukasvaja välja kasvada, sest tegemist on kiirgusega.”

Ohutum alternatiiv kompuutertomograafiale on magnettomograafia, kuid neid seadmeid on Eestis vähe.

KaitsOmaTervist.ee soovitus: Häda korral proovi saada magnettomograafiasse!

NB! Peale masinas käimist tuleks võimalikult kiiresti võtta sisse kaltsiumbentoniiti.  Lähemalt loe siit: Tervislik savi ehk kaltsiumbentoniit

Saadet näeb Internetis siit:
http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=90638

Allikas: http://blog.kaitseomatervist.ee


Vastutust välistav klausel
if ($whichcat) { $orderby = 'title'; $order = 'ASC'; }