Jaan Mell, Ada Maltseva
Linnaleht
Valgust me näeme ja helisid kuuleme. Elektromagnetlaine tajumiseks aga ei ole inimesel vastavat retseptorit. Kõik see, mis tundub tavainimesele müstiline, võib tekitada hirme. Füüsika kesklabori spetsialist Jaan Mell püüab põhjendamatut kartust hajutada.
Looduses esinev elektromagnetväline kiirgusfoon on olnud üks evolutsiooni kulgu mõjutav tegur. Maakera loob meie ümber võimsa magnetvälja. Viimased veidi enam kui sadakond aastat mähib tsivilisatsioon ennast üha kiirenevas tempos tehiskiirgusallikate elektromagnetvälja. Vaevalt oskame tänapäevast kodu ette kujutada ilma elektrivalgusti, külmkapi, triikraua, pliidi, keedukannu, kiimaseadme, fööni, raadio, teleri või arvutita. Ringhäälingusaatjate lainetele lisavad oma osa loendamatud sidesüsteemid, mobiiltelefonid, wifi-laadsed võrgud, olmetehnika, radarid jne. Meie armas sinine planeet peaks ilmaruumist paistma raadiolainete virr-varrina.
„Koolifüüsikast mäletame, et pingestatud juhtmete vahel tekib elektriväli ning elektrivool tekitab magnetvälja,” räägib Jaan Mell. Samas ei ole korteri või büroo tavapärane elektromagnetilise kiirgusfooni jaotus selline, et seda peaks eriliselt kartma. Tervisekaitseinspektsiooni füüsikalabori spetsialistid on just need, kes mõõdavad elektri- ja magnetväljade tugevust töö- ja elukeskkonnas, teevad ka muid füüsikalisi mõõtmisi, samuti kooskõlastavad raadiosageduste kasutamist tervisekaitselistest normidest lähtudes. Kontorites, kus töötab korraga palju arvuteid, ei ole terviseohutuse piirnormi ületavaid näite töökohtadel täheldatud.
KaitseOmaTervist vahemärkus: Eestis kehtivad ülemõistused kõrged normid. Isegi sõjaväe tehnika ei ületa neid! See aga ei tähenda, et inimeste kodudes ja töökohtades asjad korras on.
Rootsis ei tohi töökeskkonnas olla tugevamad elektromagnetväljad kui 3 mG, Eestis 1000 mG.
Jaan Mell võtab pisikese aparaadi, magnevälja mõõtja. Siis lülitab ta laualambi põlema ning asetab mõõteriista otse vastu seinakontaktis olevat toitetrafot. Numbrid mõõteskaalal hüppavad järsult ülespoole. Samas, kui mõõteriist vaid mõni sentimeeter trafost eemaldada , hakkavad magnetvälja tugevust näitavad arvud järsult vähenema. Elektromagnetvälja taseme puhul on oluline kaugus kiirgusallikast – vahemaa suurenedes välja tugevus nõrgeneb kordades,” seletab füüsikaspetsialist.
„Mikrolaineahjus soojendatakse toitu lokaalse elektromagnetvälja abil, kuid oleks ebaõige arvata et seal soojendatud toit hiljem kiirgab,” kummutab Jaan Mell veel ühe müüdi. Rõhutame, et siinkohal räägime mitteioniseerivast kiirgusest, mille põhjustavad elektromagnetilised lainetused sagedustel 0 Hz kuni 300 GHz ning mille mõju lakkab allika väljalülitamisel.
Mobiiltelefoni ei peaks otse vastu kõrva suruma
Toimemehhanism, millega elektromagnetlainetuse mõju inimorganismile tänapäeval iseloomustatakse, on see, kui suur osa elektromagnetilisest energiast suudab inimese kehas soojuseks muunduda. Seda iseloomustatakse vastava ühikuga – W/kg. Mitteioniseeriva kiirguse terviseohutusnormid tuletatakse elektromagnetvälja energia soojuslikust neeldumisest lähtudes. „Probleem võib olla selles, et ilmselt osa inimese kehast on elektromagnetilise kiirguse suhtes tundlikum –aju ja närvisüsteem, silmad, sise- ja suguelundid - need on elundid, mida tuleks kriitilistes tingimustes rohkem kaitsta,” märgib füüsikalabori spetsialist. „Nõukogude ajal olid piirnormid mõnevõrra rangemad ja neid rakendati töökeskkonnas kehaosade erinevat ekspositsiooniriski arvestades. Euroopa Liidus lähtutakse riskitsoonide määramisel üldjuhul lubatud kiirguse maksimaaltasemest. Kui vanu ohutusnorme poleks muudetud, ei tohiks Venemaal mobiiltelefone kasutada,” nendib ta.
Ka mobiiltelefoni puhul kehtib seaduspärasus – kauguse suurenedes kiirgus märkimisväärselt nõrgeneb . Mõne sentimeetrine vahemaa vähendab oluliselt kiirgusenergiat. Seepärast soovitab Jaan Mell kõne ootel mobiiltelefoni mitte vastu kõrva suruda. „Mobiiltelefon kiirgab kõige tugevamalt, kui helistaja peale numbri valimist ja kõne-nupule vajutamist kutsuvat tooni kuuleb,” lisab ta. Seega on just kutsuvat tooni kuuldes mõistlik telefoni kõrvast paar sentimeetrit kaugemal hoida. „Teie mobiiltelefoni tekitatud elektromagnetväli on keskmisest suurem ka siis, kui te ise räägite või kui telefon sissetulevale kõnele vastab või näiteks liikuvas autos tugijaama vahetab,” lisab spetsialist.
Mida lähemal asub telefon oma operaatorjaama tugijaamale, seda väiksem on mobiiltelefoni saateenergia. Terviseohutuse seisukohast soodsam on igal juhul ka autos või massiivsetes ehitustes mobiilside pidamiseks välisantenni kasutamine. Vanemat tüüpi mobiiltelefonide kiirgusenergia on üldjuhul tugevam, kinnitab Jaan Mell. Vanemate aparaatide saatevõimsuse reguleerimine ei olnud eriti paindlik, uuemad mobiiltelefonid on ehitatud energia ja akude säästmise põhimõttel.
Mõõtmised näitavad, et elektromagnetvälja võimsus mobiiltelefoni antenni vahetus läheduses on tugijaama valimisel korteri üldisest kiirgusfoonist tuhandeid kordi suurem, kuid ei pruugi lubatud piirväärtust ületada. „Isegi kui piirväärtus on „jokk”, on võimalik lihtsate ja jõukohaste võtetega võimalikku riski veelgi vähendada. Paraku me lihtsalt ei tea veel täpselt, kuidas see kõik inimorganismile, eriti aga kasvavale organismile mõjub. Ja kuna me ei tea, on mõistlik organismi mitte provotseerida,” soovitab Jaan Mell.
Antenni kiirgusvälja on inimesel raske sattuda
Aknast paistev mobiilitugijaama antenn võib kodanikes rahutust külvata. Jaan Melli sõnul pole sel puhul muretsemiseks põhjust. ”Mobiiliantennide paigalduse kooskõlastavad mobiilside operaatorid Sideameti ja Tervisekaitseinspektsiooniga. Tervisekaitseinspektsioon käsitleb asja seisukohast, kas antenni kasutamine võiks kehtestatud terviseohutuse piirnormide järgi inimestele ohtlik olla.
KaitseOmaTervist märkus: Piirnormide kohta kehtib ülevalolev kommentaar.
Kohapeale mõõtma me tavaliselt ei lähe, teeme täpsed arvutused kiirguse ohtliku taseme ulatuse kohta. Ja üldjuhul päädib see 3 kuni 6 meetri kaugusel antennist peakiire suunal. Kui arvestada, et mobiiliantenn on paigaldatud 9- või 14- kordse maja liftiruumi katusele või katuse välisservale, ning elektromagnetlainetuse energia pole suunatud alla, vaid horisondi poole, siis praktiliselt saavad ohutsoonides liikuda vaid linnud. „Väga raske on majaelanikel mõeldavalt normaalsetes situatsioonides elektromagnetilise kiirguse mõttes ohulikku tsooni sattuda,,” sõnab Jaan Mell.
Loomulikult, kui inimesed siiski soovivad uuringute teostamist, lähevad füüsikalabori spetsialistid mõõteriistadega kohale ja teevad tasulise teenusena vastavad elektromagnetvälja parameetrite mõõtmised. „Arvatavalt probleemses kohas saadud nullilähedane näit rahustab ja ka see on tervise mõttes positiivne ja oluline tulemus,” tõdeb Jaan Mell.
Ka kõrgepingeliinide läheduses elamist võidakse pidada tervisele kahjulikuks. „Sageduse 50 Hz puhul on elektrivälja tugevuseks lubatud 5000 V/m. Sellist taset oleks põhimõtteliselt võimalik mõõta otse kõrgepingeliini all. Liinist eemaldudes langeb elektrivälja tugevus kiiresti. Sama juhtub ka magnetväljaga,” kinnitab füüsikaspetsialist. „Tallinnas Erika tänaval jookseb 110 kilovoldi elektriliin elumaja akendest umbkaudu 8 m kauguselt mööda. Elanike palvel mõõdetud väljaparameetrid olid suurusjärkudes allpool sotsiaalministri kehtestatud piirnorme,” räägib ta ning lisab, et ohtu ei kujuta sellisel puhul elanikele mitte elektri- või magnetväli, vaid võimalik visuaalne ja alateadvuslik surve ning mingi mehhaanilise avarii oht elektriliini tsoonis.
KaitseOmaTervist märkus: Need sotsiaalministri kehtestatud piirnormid ongi ülemõistuse suured — 1000x suuremad kui Rootsis!
Piltlikult öeldes võid sa ronida kõrgepingeliini otsa, ja ikka on kõik korras! 
Elektromagnetkiirgus
